Ma olen tallinnalinnas ikka puhta turist.
Täna käisin kesklinna kalmistul. Eksisin ära.
Mõtlesin, et siia ma oma põnniga jäängi.

...

Vabandage, mis põnniga. Tegu on siiski laps-vaarao reinkarnatsiooniga. On väga hästi näha, et ta pole sellise kodanliku korraga harjunud, kus teda, jumala maapealset asemikku, nii väiklasel kombel eiratakse nagu selles uuemaailma kodus.
Ja sunnitakse maas lebama.
Ja ei anta pulte närida.
Ta on ikka täiesti hämmingus sellest ülekohtust ja labasest kohtlemisest.
Sest näiteks juhtmeid antakse närida ainult siis kui bäu-uäu on väga suureks läinud.
(see allaandmine ilmselt näitab, et hakkan tundmatut jumalikku suurust lõpuks ometi tunnistama.)

...

Ja tagasi turistinduse juurde.
Eksole, eksisin ära.
Vahtisin seal neid imeaedu, mini-mausoleume ja miljoneid raudriste, silmad krõllis peas (põhiliselt kirillitsa veerimisest).
Näiteks oli seal üks selline haud: et sündinud Tallinnas sellel ja sellel ajal, mõrvatud Moskvas siis ja siis.
Mõrvatud! Nii oli.

...

Ma tahaksin nüüd lisada, et oleks küll hirmus kole, aga natuke põnev ka, kui selliseid asju rohkem oleks. Et sündinud Põlvas siis ja siis, lambipirn jäi suhu kinni siis ja siis ja sellesse ta surigi.

...
 
Igatahes kuidagi sain ma sealt surnuaia-lõksust välja ja sattusin Imetabasesse Kolmandasse Eestisse.
Kus paljaste kõhtudega mehed grillivad kilekotist võetud viidikaid ja lapsed mängivad surnuaiamüüril verise varbaga ukakat.
Ja korraks olin jälle mini-paanikas, sest kõik teed lõppesid tupikuga (maivaleta!) ja ma ei saanud üldse aru, kus pagana kohas ma olen ja kus suunas see kodu on.
Aga siin ma olen - elus ja terve.
Ja üdini (luu-üdini, ausõna) õnnelik. Mul on siin linnas ikka veel paljupalju avastada.

Aeglase tunnetustempo häire.

Bettialveril on üks luuletus vihmavarjust ja sellest, kuidas lauad ja laed olid samad, aga hoopis madalamad.
Tartulinn oli kah täpselt Sama.
Aga ei olnud madalam.
Oli vähem arooniat ja rohkem kõrvitsakommi.

Apdeit: tegin uue koogi. Tuli välja. Minevõtakinni.

Mitu uudist:

• Kuna eelmise aasta maikuu läks eideamillenahka, võib see aasta täitsa juhtuda, et tartulinn näeb mind taas seelikuga.
• Ma tegin koogi (ei tulnud välja)
• Ma tean nüüd, mida tähendab säriaeg (ausõna!)
• Kui pikkade sõrmedega mehed räägivad, siis ma vahin nende sõrmi, mitte ei kuula
• Ma ei oska (endiselt) vene keeles seletada, kus asub Solarise vee tsee
• Ja kõige suurem tähelepanek viimastest päevadest: mul on kümme sõrme ja kümme varvast 

Ma olen täiesti raevunud ja märatsen siin!
Kõik ilmaennustused on valed!
No täiesti valed!
Ei paista päike siis kui peaks ja kui vihma lubatakse siis ei saja!
Kuidas nii võib?!
Kas see ongi maailmalõpp??
Jalaga radiaatorisse, maütlen!

Mulle on nüüd täiesti selge, miks on nutikam lapsi saada nooremas, mitte vanemas eas.
Lihtsalt mida vanem sa oled, seda rohkem oled sa pidanud maksma arveid, ärkama hommikuti kindlaks määratud ajal (sest töölt ei saa ju poppi panna, eksole), täitma pangas tuludeklaratsioone ja tegema igasugu muid nõmedaid asju piisavalt palju, et hinnata oma isiklikku vabadust kõrgemalt kui kosmos.
Niet kui sul ühel hetkel see vähenegi (võib-olla kohati näiline, aga mis siis) vabadus ära võetakse, siis tunned end rohkem lõksus kui nooremana, kus Pidu oli iga päev ja keegi ei pidanud sind pensionäriks kui sa ei osanud ID kaardiga panka sisse logida.

Vabalt võib vastu vaielda, onjujah, aga see on minu blogi ja siin teen lõpliku otsuse maailmakorra üle mina (ajee!).

Siputis avastas, et häält on võimalik teha ka sisse hingates.
Ja kuna välja hingates lalisemine on ilmselgelt memmekatele, siis asus ta hoolega peenemat varianti proovima.
Mul on nüüd üks väike elustamisaparaat põrandal.